Varakult on rahvas kogunenud Vanemuise alumisse parklasse bussi ootama. Buss ei lase ennast kaua oodata, kõik bussis, pinginaaber endale leitud, nimed kontrollitud ning reis võib alata Munalaiu sadama poole
Sadamasse jõudes on kõigi pilgud mere poole, kas Kihnu Virve juba seisab kail, aga ei, parvlaev Kihnu Virve paistab kaugel merel, liikudes aeglaselt sadama poole. Lõpuks jõuab laev sadamasse, ilm on ilus, kõik võtavad kohad laevatekil sisse, hõivatakse kohad laeva ninas, et oleks ikka kaugele ette näha, mis merel toimub, Lauluringis osalejad võtavad Kristeli algatusel laulu üles.
Kihnu sadamas ootab meid veoauto koos abivalmis autouhiga. Omamoodi elevust tekitab lahtises autokastis sõitmine, mandril niimoodi sõitmine pole lubatud. Algab sõit, meiega on ühinenud kohalik giid. Tuul sasib juukseid, sirelite lõhn hõljub õhus, läbi autosõidu mürina kostab kõrvu giidi selge kõva hääl jagades meile teadmisi Kihnu elust olust, osutades paremale ja vasakule. Sõidame mööda uuest päästekomando majast, varsti pöörame pilgud vasakule, kus on Kihnu lennuväli, näeme ainult rohumaad, giidi jutust selgub, et lennuväljaks ongi kaks valgustamata murukattega lennurada, alates 2016. Aasta aprillist regulaarlende Kihnu enam ei toimu, ainult hädaabi helikopter maandub erandjuhul.
Giid osutab põllul töötavale kihnu naisele, kellel kört seljas., selgub, et Kihnus kantakse rahvariideid igapäevaselt, ning põllutöid teevad ainult naised, kui mees läheb põllule tööle, siis hakatakse teda kutsuma “adra kapteniks” Saarel kutsutakse inimesi talu ja eesnime järgi.
Edasi kulgeb sõit mööda käänulist külavaheteed saare lõunatipu poole, kus asub majakas, kohalikus keeles puak. Kiiremad ja julgemad lähevad majaka tippu, teevad mõned fotod ning kiiresti alla tagasi.
Edasi viib sõit legendaarse “metskapteni” Kihnu Jõnni kodukohta. Kihnu Jõnn oli tuntud laevakapten , kes juhtis maailmameredel suuri laevu ilma kompassi ja seksitandita ja sõitis enamasti laevadel millega teised kaptenid ei julgenud merele minna. Kuulus kapten hukkus tormisel sügispäeval 1913 aastal.
Kiiresti autokasti tagasi, teekond viib kirikusse, kus tuleb istuda vastavalt Kihnu tavadele, naised vasakule ning mehed paremale. Giid jutustab saare kirikupühadest ja tavadest. Saame teada, et Kihnus kestavad pulmad kolm päeva. Kirikust üle tee asub kultuurimaja, kus saab tutvuda kihnlaste igapäevaelu puudutavat: tööriistu, rõivaid, käsitööd, samuti kuulsate Kihnu meeste – kodu-uurija Theodor Saare, hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemisi tutvustava väljapanekuga. Pärast saavad huvilised punuda muuseumi juhendaja abiga endale käepaela. Osavamad saavad paela kiiresti valmis, kellel punumine ladusalt ei lähe, saavad pool paela selle ajaga valmis, mis punumiseks ettenähtud oli. Tähtis on osavõtt.
Pool päeva on linnulennult möödunud, lõunasöök ootab meid Tolli turismitalus. Ootamas on rammus kalasupp, kihnu leib, magustoiduks kihnu sai moosi ja piimaga.
Tagasisõidul on kõik reisisellid vaiksed, väsimus on reisiseltskonnas maad võtnud. Vaiksel sõidab buss Tartu poole.