Varakult on rahvas kogunenud Vanemuise alumisse parklasse bussi ootama. Buss ei lase ennast kaua oodata, kõik bussis, pinginaaber endale leitud, nimed kontrollitud ning reis võib alata Munalaiu sadama poole
Sadamasse jõudes on kõigi pilgud mere poole, kas Kihnu
Virve juba seisab kail, aga ei, parvlaev Kihnu Virve paistab kaugel merel,
liikudes aeglaselt sadama poole. Lõpuks jõuab laev sadamasse, ilm on ilus, kõik
võtavad kohad laevatekil sisse, hõivatakse kohad laeva ninas, et oleks ikka kaugele
ette näha, mis merel toimub, Lauluringis osalejad võtavad Kristeli algatusel
laulu üles.
Kihnu sadamas ootab meid veoauto koos abivalmis
autouhiga. Omamoodi elevust tekitab lahtises autokastis sõitmine, mandril
niimoodi sõitmine pole lubatud. Algab sõit, meiega on ühinenud kohalik giid. Tuul
sasib juukseid, sirelite lõhn hõljub õhus, läbi autosõidu mürina kostab kõrvu giidi selge kõva hääl jagades meile teadmisi Kihnu elust olust, osutades paremale
ja vasakule. Sõidame mööda uuest päästekomando majast, varsti pöörame pilgud
vasakule, kus on Kihnu lennuväli, näeme ainult rohumaad, giidi jutust selgub,
et lennuväljaks ongi kaks valgustamata murukattega lennurada, alates 2016.
Aasta aprillist regulaarlende Kihnu enam ei toimu, ainult hädaabi helikopter
maandub erandjuhul.
Giid osutab põllul töötavale kihnu naisele, kellel kört seljas., selgub, et
Kihnus kantakse rahvariideid igapäevaselt, ning põllutöid teevad ainult naised, kui mees läheb põllule tööle, siis
hakatakse teda kutsuma “adra kapteniks” Saarel kutsutakse inimesi talu ja
eesnime järgi.
Edasi kulgeb sõit mööda käänulist külavaheteed saare
lõunatipu poole, kus asub majakas, kohalikus keeles puak. Kiiremad ja julgemad
lähevad majaka tippu, teevad mõned fotod ning kiiresti alla tagasi.
Edasi viib sõit legendaarse “metskapteni” Kihnu Jõnni
kodukohta. Kihnu Jõnn oli tuntud laevakapten , kes juhtis maailmameredel suuri
laevu ilma kompassi ja seksitandita ja sõitis enamasti laevadel millega teised
kaptenid ei julgenud merele minna. Kuulus kapten hukkus tormisel sügispäeval
1913 aastal.
Kiiresti autokasti tagasi, teekond viib kirikusse, kus
tuleb istuda vastavalt Kihnu tavadele, naised vasakule ning mehed paremale. Giid
jutustab saare kirikupühadest ja tavadest. Saame teada, et Kihnus kestavad pulmad
kolm päeva. Kirikust üle tee asub kultuurimaja, kus saab tutvuda kihnlaste
igapäevaelu puudutavat: tööriistu, rõivaid, käsitööd, samuti kuulsate Kihnu
meeste – kodu-uurija Theodor Saare, hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemisi
tutvustava väljapanekuga. Pärast saavad huvilised punuda muuseumi juhendaja
abiga endale käepaela. Osavamad saavad paela kiiresti valmis, kellel punumine ladusalt
ei lähe, saavad pool paela selle ajaga valmis, mis punumiseks ettenähtud oli. Tähtis
on osavõtt.
Pool päeva on linnulennult möödunud, lõunasöök ootab
meid Tolli turismitalus. Ootamas on rammus kalasupp, kihnu leib, magustoiduks
kihnu sai moosi ja piimaga.
Tagasisõidul on kõik reisisellid vaiksed, väsimus on
reisiseltskonnas maad võtnud. Vaiksel sõidab buss Tartu poole.